See kes tunneb, ütleb tundmisest lahti. Seejärel uskudes õnne, õnne tundmata. Nägemata. Usaldamata. Armastus on loodud pimedaks. Kui õpid pimesi armastama, armastad eimidagi. Aga oled mõistnud kurbuse tähendust.
Liigud vaikselt varjeis õrna südamega, puudutad õrnal käel mõnd teist kätt. Nõnda hetk saab murtud igaveseks, Rahutooja oled Sa.
Ma usun kõike, kuni seda pole ümber lükatud. Nii usun ma armastusse, rahusse ja selgusesse. Aga uskuda lähenemisse armastusele vaikusega, Ma ei tea.
Me eitame kõiki tähtsaks arvatud asju, et luua meelevaikus. Me kõik usume, et me oleme väga vaiksed, aga kui inimene on millestki haaratud, siis pole ta seesmiselt sugugi tõeliselt vaikne. Seda vaikust ei saa kirjeldada. See on vaikus mitte vaikuse moodi.
Aeg loob silla. Ja loob kuristiku kõrvale.
“Mina unistasin armastusest, kuigi ei teadnud, missugusest. Arvasin, et see peaks olema niisugune, mis tapaks kõik mu igatsused ja nukruse, ma pidin sellega täielikult rahule jääma. Kujutasin ette, et see võiks olla nagu hea muusika, umbes nagu Schubert – ta on nii täiuslik, et midagi enamat ei oska tahta. Midagi enamat ei ole lihtsalt olemas, midagi täiuslikumat. See oleks olnud kõige meeldivam suhe, vastastikune armastus, niisugune, et hing on rahulik ja õnnelik. Ei mingit kibedust, kurjustamist või igatsust, ei mingit soovi teisele haiget teha. Ma tahtsin lõpuks ometi vabaneda oma igatsusest, sellest, mis ajas mind varakevaditi mere äärde või helises sügiseti karges õhus. Kui mul poleks enam olnud seda ängistavat igatsust, küllat oleksin siis kõike saanud teha nagu teisedki - oleksin istunud iga päev koolis, õppinud ja pidanud kinni päevaplaanist. Mul poleks olnud enam vaja kõndida mööda tundmatuid agulitänavaid või käia vaatamas väikest kirikut, mille paari aasta eest harilike linnamajade vahelt olin avastanud.”
Maimu Berg
Ühel hetkel valitseb selgus. On päevi, millest ei oskaks enamat tahtagi, ent teisel hetkel ei tunne äragi, kus ja milles elad, ja mis kõige hullem, milleks.
Õnn ei ole mitte kellegi. Ta ei kuulu kellegile. Õnn on kättesaamatu. Vaatamata sellele arvame me, et on hetki ja võimalusi läbi mille õnnelikkuseni jõuda. Ja see kõik on mis? Õnn on nagu kõikevalitsev kuningas, kelle öelda on lõpmatu arv teenreid. Kõik kas kuulub või ei kuulu talle, olenevalt sõlmitud lepingust iseendaga.
Kui ei saa magada. Kui ei saa süüa. Ei saa mõelda ilma, et hakkaks halb. Vaimsus on niivõrd tugev. Ja sel samal hetkel nii nõrk. Ja sellest kõigest võiks hakata justkui hale – aga ei hakka. Ja miks ei hakka? Ei tea.
Kõik, millega ma hakkama olen saanud, on lõputu vastuste otsimine. Seda on vähe. Sellest ei piisa. Väike ja naiivne, kuid samm, mis nõudis nii palju. Korrad, mil ei saanud hingata. Hetked, mis valutasid. Vahest tundus, et see võtab minult kõik ja ei jäta midagi järele.
Rutiinseks muutunud enesedistsipliin. See kontroll iseendaga toimuva üle. Leping iseendaga. Kolm on kohtuseadus, mis toimib. Murdumise vältimist ei ole suutnud ma ise läbida, kuid ma käin sellest siiani kaarega mööda. Vahest, et liigagi napilt õnnestub pääseda neist ahelatest, mis nii pikaldaselt järele annavad. Varem või hiljem see õnnestub.
Iga päevaga, kord rohkem – kord vähem, tean, kes olen ja usun sellesse. Ja Sind siin enam ei ole. Vaherahu oli kõik, mida ma palusin. Tundub, et ma sain selle.
PROOVIKAS 2010
Sõbrapäev
ma ei tea, mis teieta oleks. ma ei tea, milline mina teieta oleks. teid on korraga nii palju, et ma suudan iseend unustada. ma ei tea, kust te kõik korraga tulite ja miks olete. olen lihtsalt kuradi õnnelik, et olete.
“Mis valemiga?”
(special edition including only sepia)
Mrs. Metamorfoos
Pr. Kõiketeadja
Hr. Want-to-be-stylish ja Hr. Ufoface
(vabalt naine)
kõiksumuredpühinärapikapaiga (vms)
õnnestunud sõbrapilt vol 2 (ilma keskmise sõrmeta)
“ah?” (usual blondine face)
16:00-22:10
rootsi laud ja keel huulte vahele
mängib kõike ja laulab, vaikne
satub hoogu, eputaja 1
revolutsioon, valgusmäng ja digikas, eputaja 2
